Kihelkonna kirik

Kihelkonna peaingel Miikaelile pühendatud kirik kuulub vanimate Saaremaa pühakodade hulka, kuid oli erandlikult juba algselt kavandatud pikihoonega võrdselt laia läänetorniga. Siiski, algse tornivõlviku ette ehitati see kõrge ja sale-sihvakas uusgooti kiivriga torn, mis täitnud ühtlasi ka tuletorni ülesandeid, valmis alles 1899. aastal. Kahe võlvikuga ühelöövilisest pikihoonest koosnev algkirik, millele kaar-avaga liitub tornivõlvik läänes ja pikihoonest kitsam nelinurkne kooriruum idas, sai valmis Saare-Lääne piiskopi ja ordu ühisettevõtmisena (mõlemil oli kiriku üle patronaadiõigus) arvatavasti 13. sajandi II poole keskel, peale 1260-1261. aasta saarlaste ülestõusu. Seejuures kooriruum, kui kiriku vanim osa, võis valmisehitatud olla juba enne 1254. Kihelkonna kirikuehitajad jõudsid Saaremaale ilmselt Vestfaalist ja olid ligidalseisvad Valjalas töötanutele. Läänetorni algset ehituskava seostatakse sõjalist huvi omava orduga, kes oma plaanidest aga oli sunnitud loobuma peale seda, kui piiskop pooleliolevast ehitusest lahti ütles, võimalik et vastutasuks torni ehitamata jätmist nõudes. Tornivõlviku põhjaseina ehitatud kõrgelt algav müüritrepp jäi võimaldama ohu korral redupaika võlvipealsel. Ordu ja piiskopi vahelistes tülinais on Kihelkonna kirikumüüride ees lahingutki peetud. Võlvid selles pikliku ruumimõjuga kirikuhoones on kõrged domikaalvõlvid, võlviroided kannavad dekoratiivset rolli ning nende astmelised eendtoed pikihoones on sarnased Valjalas ja Kaarmas leiduvatega, aga kooriruumis kasutatud tüvisevõruga tugisambamotiiv kordub Karjas ning Pöidel. Pikihoone rippuvalt eenduvad päiskivid on Valjala eeskujul nelinurksed, koorivõlvi päiskivi aga erandlikult nuia meenutav. Võimalike keskaegsete võlvimaalingute täielikule väljapuhastamisele kaitsva lubjakihi alt seni veel asutud ei ole, et oskamatusest ei korduks Valjala ja Muhu seinamaalide kurb kogemus. Kihelkonna kiriku kolmest teravkaarsest portaalist lõunapoolseim on harvaesinevalt kolmik-kaarelise ukseavaga ning selle portaali profileeringule ei leidu analoogi lähemal kui Kesk-Euroopas.

Nagu teisteski kirikutes, kus kellatorn puudub, paiknes Kihelkonna kirikukell viiluluugis, kuni eraldiseisva kampaniili püstitamiseni 1638. aastal - teist sellist rajatist ei ole säilinud ei ole terves Eestis. Uusaegse läänetorni lisandumisel monteeriti sellesse senine põhjaportaal, aga samuti ka algkiriku lääneseina ümaraken. Täiendavalt hakkas tornifassaadi kaunistama raidreljeef, mis kujutab kirikule nimeandnud peaingel Miikaeli võitlemas lohekujulise saatanaga.

Pühakoda Kihelkonnal on äärmiselt rikas väga vanast ja haruldasest kirikuvarast. 1591. aastast pärineb altarisein - triptühhon, mis koosneb maalist "Püha õhtusöömaeg" (see oli tol ajal ja veel ka 17. sajandil eelistatuim altarimaalisüzhee meie kirikutes) keskosas ja Ülestõusmist kujutavast maalist kaarjal, Usu, Lootuse ja Armastuse sümbol-figuuridega pealmikul. Triptühhoni kummalgi tiival on püha õhtusöömaaja seadmissõnad - ladina ja saksa keeles, keskmaali kohal aga saksakeelne salm 1. Kor. 10, 16. Renessansstiili aega kuuluval Saaremaa vanimal kantslil, mille korpust kaunistavad korintoslike kapiteelidega sambad ja inglipead ning aadlivapid, leiame aastaarvu 1604 (kantsli kellukjas põhjaosa on lisand 18. sajandi lõpust). Saaremaa tuntud tisleri ja puunikerdaja Balthasar Raschky nime leiame hermi-pilastritega epitaafmaalingult (1650). Valgustitegi seas leidub esemeid nii renessanss- kui ka barokiajast, veelgi vanem on suur valgevasest ristimisvaagen Maarja kuulutusstseeniga. Säilinud on paar 15.-16. sajandi hauaplaati. 1786. aastal jumalateenistuse ajal siit ilmast lahkunud õpetaja, assessor Johann Gottlieb Kleineri ja tema abikaasa klassitsistlik marmormälestusmärk paikneb koori põhjaküljel.

 

Ajalooline orel Kihelkonna Mihkli kirikus.

Kihelkonna Mihkli Kiriku orel on ehitatud orelimeister Johann Andreas Steini poolt 1805. aastal. See on ainus teadaolev säilinud kirikuorel tema töökojast ja ühtlasi vanim suures osas säilinud kirikuorel Eestis.

Stein sündis Thüringenis Saksamaal. Ta oli oreliehitaja Heinrich Andreas Contiuse õpilane ja väimees. Contius ja Stein tulid Thüringist Riiga 18. sajandi keskel, kus nad ehitasid koos uusi oreleid Toomkirikus, Jakobi kirikus ning Reformeeritud kirikus. Tänaseni on oreliprospektid säilinud Riia Toomkirikus ja Jakobi kirikus ning säilinud on ka suurem osa orelist, mille nad ehitasid Kolmainu kirikus Liepajas 1779. aastal. Peale selle restaureerisid nad oreli Tallinna Niguliste kirikus ning ehitasid uue oreli Oleviste kirikus 1767-71 a. See orel hävines tulekahjus 1820 a.. Pärast Contiuse surma asus Stein Pärnusse elama ja asutas sinna oma orelitöökoja. Säilinud Contiuse ja Steini orelid on tüüpilised Thüringeni oreliehitustraditsiooni näited ja neil on ka suuri sarnasusi Gottfried Silbermanni orelitega. See on eriti märgatav prospekti kergesti ümardatud viletornidest. Kihelkonna oreli prospekt on põhiliselt väiksem ja lihtsam versioon Riia Jakobi kirikus säilinud prospektist.

Orel ehitati algul ühe manuaali ja pedaaliga. Steini signatuuri kõrval sisemisel prospekti küljel on veel kaks sissekannet, mis on osalt varjatud teise manuaali juurdehitatud mehanismi tugiosa taha. Sissekande tekst on järgmine: Repariert.......ssler aus Dorpat 1848: Gestimmt........25 bis 31 Juli 1857. See tähendab tõenäoliselt, et orelit on parandanud Ernst Kessler Tartust 1848. Kas Kessler on ette võttnud ka ümberehitusi pole teada.

Üldiselt arvatakse, et Friedrich Weissenborn Lätist Jekabpilsist viis läbi kõige radikaalsema ümberehituse aastal 1890. Ümberehituse käigus lisati teine manuaal nelja registriga, ning vana mängupult ja lõõts vahetati uute vastu. Weissenborn kasutas vanu Steini tuulepõhju ja suuremat osa traktuurist. Selles seisukorras on orel säilinud tänaseni.

Orel on mängitav, kuid vajab põhjalikku ning profesionaalselt läbi viidud restaureerimist. Põhjaliku restaureerimisprogrammi on koostanud ja kogudusele kinkinud oreliekspert Göran Grahn, kes on Stockholmi Nydahli muusikamuuseumi direktor. Tulevase restaureerimise üldpõhimõtteks on oreli säilitatamine Weissenborni poolt ümberehitatud kujul. Kui restaureerimine on kord lõpetatud, võib Kihelkonna kogudus olla uhke kvaliteetselt taastatud ajaloolise oreli üle, mis saab olema rõõmuks Kihelkonnale, Eestile, kogu maailma orelihuvilistele ning tulevastele põlvkondade kiituslauluks Jumala auks.

Läbi viimaks tulevast restaureerimist on Kihelkonna koguduse juhatus asutanud Kihekonna Kiriku Oreli Restaureerimise Ühingu, mille sihiks on vajaliku raha kogumine ("Kriisade Oreliehituse" 1997.a. arvetuse järgi 1,35 milj.EEK). Tee eesmärgi saavutamiseks ei ole kerge ja seepärast palume kõiki Kihelkonna kiriku külastajaid ja sõpru toetada selle väga tähtsa kultuurimälestise restaureerimist.

Kihelkonna luterlik kogudus kuulub Eesti suuremate maakoguduste hulka. Nimelise liikmeannetuse on 2002.a. teinud 583 inimest, ristitud koguduseliikmeid on sellest kaks korda enam. Jumalateenistused toimuvad kirikus igal pühapäeval algusega kell 11.00. Koguduses tegutseb pühapäevakool, naiskoor ja ansambel, peretöö ja palju muud. Koguduse pastoraadis on väike võõrastemaja "Pastoraadi Öömaja" nime all.

Kindla osa maakonna kultuurikalendris on leidnud Kihelkonna kirikumuusikapäevad, mis sel aastal toimuvad kaheksandat korda ajavahemikus 03.-06.07.

Kirik on avatud suvekuudel iga päev kell 10 – 17.

Lisainfot koguduse kohta on võimalik saada telefonil 045 46 558 / 051 77 350 või e-postiga aadressil: kihelkonna@eelk.ee